Käpard Kaie kapilugu

Kapi avastasin lähimast kasutatud mööbli poest. Panin ta kinni, et mitte ülepeakaela kiireid otsuseid tegema hakata.

Rahunesin ja ei ostnud kappi ära. Ei rääkinud kapist isegi mehele. 

Aga iga kord, kui nimetatud kauplusest läbi astusin, kuulsin vastupandamatut sosinat nurgast, kus kapp seisis: 

"Reet, võta mind endale!" 

Ja jälle, rääkinud müüjaga, panin ma kapi kinni...

Kui ma seda mängu kapi ja müüjaga kuu aega mänginud olin, rääkisin ma oma tunnetest mehele. Käisime siis koos kappi vaatamas. 

Aga mees ei soovinud oma tulevikku kapiga siduda. Ta leidis seda uurides mitmeid vigu ja tegi märkusi, mis minu kiindumust oleks pidanud vähendama. 

Tõele au andes olid need mõistlikud. Mõistlikuma  põhjendusega: liiga palju mööblit ruumis ei ole hea, pidin ma nõustuma. 

Kuid süda valutas ja igatses endiselt.

Kujutluspilt klaasidega raamatukapist maakodu ärklitoas oli vastupandamatu. Ainult et kujutluspildi kapp pidi saama rohekas-sinakas-hallikaks. Valgeid kappe on meie kodu juba liiga palju näinud...

Ühel hommikul tõsteti kapp autosse ja sõidutati uude koju. 

Meie Tallinna koju.

Seniks, kuni suvi tuleb... 

Olin saanud oma tahtmise. Olin rahul, rahunenud. 

Niisiis ootasin ma päeva, mil saan kapiga kahekesi jääda. Et teda paigutada, pesta, puhastada, sisustada...

Tegin teed, otsisin ühe lemmikplaatidest meeleolumuusikaks ja alustasin...

Kuni jõudsin niiske tolmulapiga riiuliteni. Sain lapiga paar korda ringjaid liigutusi teha, kui valge värv eemaldus nagu imeväel. Olukord meenutas puuderkreemi mahapühkimist. Tuli ludinal. 

Käisin vahepeal valget lapilt maha loputamas ja olin väga elevil, sest valge alt ilmus välja täpselt selline värvitoon, mida olingi igatsenud... 

Rohekas-sinakas-hallikas! 

Nüüd on siis nii, et edaspidi pühin kapi ustelt ja külgedel tolmu udusulega.

Suveni. 

Sest Tallinna kodu eelistab ülekaalukalt valget värvi. 

Aga ma ei ole üldse pettunud... Vastupidi:

õige armastus pakub jätkuvat rõõmu ja elevust!
 
Meeleolumuusika: SIIT