hommikust!

    Ärkasin linnulaulu ja päikesepaistega.
Vara. 

Mõte, et lõunast jälle linna, ei lasknud uuesti uinuda. 

Mõttele lisandus veel üks, et kui nädala pärast tagasi tulen, on naat ja nõges äkki juba vanad ja ma ei olegi neid veel sel hooajal kasutanud. 

Eriti nõgest. 

Nõgesepesto mõlkus mul meeles.

Ronisin voodist välja ja pärast vaikset hommikukohvi jätsin nohiseva perekonna maha. 

Koer liputas õnnelikult saba.
Tark loom aimas sõnadetagi, et on minek.

Päike oli kell 7.30 peitu pugenud ja ilmast ei osanud midagi head arvata...
Linnulaul oli!
Käokukkumise kordi ei hakanudki üles lugema.
Nii palju aastaid ei jaksaks ma nii-kui-nii ära kanda...
Sel hetkel oli kõike parasjagu. 

õhtule!

läbi metsa

Foto: Reet ja Ivar

rongiluule

Juhtub, et vaatad aknast välja ja kõik saab selgeks. Või siis selgest selgemaks.

Täna hommikul, peale kolme päeva üksinda maal, istusin rongis kohale, 

mille aknal ilutsesid järgnevad read ...

PAUS

10 sekundit, et sügavalt sisse hingata. 

1 minut, et vaadet nautida. 

10 minutit, et pea selgeks saada. 

20 minutit, et emale helistada. 

Pool tundi, et võimelda. 

Paar tundi, et hea raamat läbi lugeda. 

Päev, et end mõnusalt tunda. 

Nädalavahetus, et tähti vaadata.

 Kaks nädalat, et jõudu koguda. 

Kuu aega, et midagi uut õppida. 

Suvi, et jälle laps olla. 

Aasta, et maailma avastada. 

Eluaeg, et aru saada, mida see kõik tähendab. 

Või ainult 5 minutit, et mitte midagi teha. 

Kätlin Kaldmaa 

 "rongi luule 4"

rututa

Nädalavahetus maal. 

Jalutasin. Vaatasin. Pildistasin. Kuulasin. Mõtlesin. Tööd tegin mõnupärast. 

Televiisorit ja arvutit ei puudutanud. 

Oli aega. Oli kiiret. 

Märkasin, et paksukestest pajuõitest on saanud saledad pajuussid.
 Et eelmise päeva õrnast rohetusest maa ja ilma keskel oli saanud järgmise päeva tavaline olek. 

Et kõik minu fotokas olevad pildid rubriigist
"näed-jälle-see-esimene-kord-sellel-kevadel"
olid hetk hiljem vanadeks saanud 

Kurvastasin, et ma ei jõuagi kevade kulgemist kontrollida. Või õigemini: ma ei suuda pidevalt kevade juures olla.

Täpselt nii, nagu igal kevadel.

Täna kõndisin koeraga "ullikeste sanatooriumis".
Päikesepaiste. Soojus. 

 Berta nuusutas lilli ja mesilasi. Mina imetlesin punarinnapaari.
Seal tuli majast, mille küljel silt "Vastuvõtt", välja prügikollimõõtu ullike.

Marssis kindlal sammul üle haljasala järgmise maja ees oleva prügikonteinerini. Võttis otsustavalt seljast jope, raputas taskust välja krõbiseva topsikese.
Ja lappas jope korralikut konteinerisse.
 Krõbiseva topsiga vehkides kõndis sama teed tagasi. Majasse, mille küljel silt "Vastuvõtt".

Uueks hooajaks valmis!

Fotod: Reet ja Ivar