näpistatud varahommik, vol.1

Cromer, vol.2

Cromer, vol.1

Cley next the Sea vol.2 (Linnu)vaatlemine

Norfolk, Cley next the Sea

Norfolk. 
Ida-Inglismaa. 
Paik, mille kaldad ulatuvad Põhjamerre. Aasta keskmine temperatuur on kõrgem kui Eestis (talved on soojemad). Seetõttu on see sobiv lindudele ning nende vaatlejatele ja matkahuvilistele. 
Meid küllakutsunud sõbrad ongi just seesugused. Koos veedetud viis päeva ja ööd olid täis "ingliskeelseid" parte ja hanesid, isegi faasaneid ja iibiseid. 
Aga ka väikesi külasid armsate vanade majade, kirikute, pubide, poekeste ja võrratute maainimestega. 
Koeraomanikuna imetlesin ma sealsete koerte sõbralikkust, sotsiaalsust.
 Nagu ka nende peremeeste kadestamisväärset rahu ning traditsioonilist inglise elegantsi. 

Ida-Anglia, sissejuhatus

Kui keegi kusagil oma pere- või reisifotosid näitama hakkab, muutun ma närviliseks. 

(Väljaarvatud juhul, kui see just minu palvel sünnib :)) 

Kunagi ei või ju teada, mis selle protsessiga kaasas käib. 

Teiste inimeste võõrad emotsioonid, arusaamatud vaated, 

pikad pildi- ja olukorrakirjeldused...

Vaatad ja teed viisakusest näo, et "tore" ja "lahe" ja "ilus".

Sellepärast hoiatan ette, et selle blogi järgnevad sissekanded sisaldavad rohkesti ülalnimetatud komponente ja pretendeerivad eelkõige püüdlustele korrastada blogija ja tema kaaslase reisisegaduses mõtteid.

tahan lennataaaa...

...kui on viidud ja toodud, siis kohtume jälle!

ka kassisaba kassid

kas on linnukesel? muret

"Kes see laulab (luurab) köögis, kuulake (vaadake)..." 

Varitsustelgi puudumisel ajab asja ära ka varitsuskampsun. 

Toredat Isadepäeva!.

                           

salapärasele Matule

Minu majanaaber on Prügimäe Kuninganna! 
Tänapäeval kutsutakse tema tööpaika muidugi jäätmejaamaks, aga uus nimi ei vähenda naabrinaise väärikat positsiooni minu silmis. 
Siin linnakeses koera jalutades, läheb meie tee jäätmejaamast mööda. 
Oleme Bertaga alati elevil, sest sealt läbi astudes võib sattuda uskumatutele leidudele.
 Meie arvates...? 
Tihti on  hea naabrinaine meie jaoks ka mõne asja  kõrvale pannud, kuid oma silm on kuningas
 (ning nina ka!!!) 
ja ikka tuleb endal veel väike tiir konteinerite vahel teha.
Tänane postitus on põhjustatud ühest leitud raamatust ja ühest aastaarvust selles.
 Raamat on "käsitööpiibel".
 See on suureformaadiline ja õpetlik. Lihtsalt ning selgelt on kirjas (leedu keeles) ja pildis kõik vajalik, et huviline saaks olla osav varraste, heegelnõela, õmblusnõelaga.
 Raamat on välja antud Kaunases, aastal 1958. 
 See aastaarv puudutab mind.
 See oli aeg, kui minu vanemate-ealised olid juba "tegijad". 
Neil oli töö, suhted, kodu. Võib olla, et lapsed. 
Tänavusel suvel olen  jäätmejaama paberikonteinerist leidnud just selle aastaringi  kalendreid, päevikuid, koolivihikuid, õpikuid, muinasjuturaamatuid ja isegi fotoalbumeid. 
Nüüd on nad prügikastis. Kahtlustan, et toojateks ei ole nemad ise. 
Mida teha võõraste mälestustega?