vaikne öö

Koer äratas mind kell kaks öösel. Katsetasin veel magada, kuid teadsin kohe, et heaga see ei lõppe. Venitasime kolmekesi aega edasi. 

Mina, üritades magada, pead teki alla peites.

Mees - magades, kuid läbi une koera kamandades.

Koer - iga natukese aja tagant meie ninasid lakkuda püüdes. 

Kolme-nelja vahel  ajasin end voodist välja. Kõige hullem on tõusmise juures mõistmine, et tuleb tõusta! Ülejäänu toimub läbi une ja alateadvuse ja on kohati isegi meeldiv. See on võrreldav veidi joobes olekuga. Läbi unesegasuse registreerid kõigepealt enda jaoks, mis aastaaeg on väljas. 

Kui suudad tuvastada, et on näiteks talv, liigud korteris sinna suunda, kust leiad soojemad õueriided. Unesoojale kehale vatipüksid-jope-kapuuts.

Ei mingit kammi või peeglit.

Paljaste jalgade otsa saapad. Unine keha ei tunne külma!

Rihm ja kilekotid, võtmed. Või igaks juhuks mobiil, kui võtmeid ei leia.

Varahommikune trepikoda ei ole meeldiv. See on ebameeldiv, lausa ohtlik. 

Et äkki on miski või keegi, kelle pärast võib koer "öörahu" ajal koridoris haukuma hakata. 

See oleks tõeline "mark" ja tooks kaasa majaelanike hukkamõistu.

Nende aastate vältel ei ole seda õnneks juhtunud, aga ärevus on ikka.

Öösiti kasutan ma koera potitamiseks majaesist haljasala. See on kahe magistraali vaheline puudeallee. Sinna saab kõige rutem ja "puhta jalaga".

See on öine privileeg.
Siis saab kogeda muidu aktiivset sõiduteed autodest vabana. 

Vaikuses. 

Vaatan meie maja aknaid, kõik on pimedad. Vastasmajas paistab ühest aknast valguskuma.

Statoilist sõidab takso välja...

Viimastel päevadel (öödel?) on lumi  on kõvemaks vajunud. Saame sellel kergemalt jalutada. 

Berta ei kavatse üldse maja poole liikuda. Nuusib jälgi. Need on vareste jäljed. Avastan, et vares tekitab lumme lisaks jalajälgedele ka nokajälgi. Need on tikitud tihedalt poolringina üksreise kõrvale. Nagu päikesekiired. Neid on lumel mitmes kohas. Kas ta kustutab lund võttes janu?

Oleks neid jälgi võimalik kaameraga püüda? 

(Taevake, mis teema mul nende vareste ja varblastega on...)

Voodis tagasi... Ma ei suuda uuesti uinuda!?!? 

Aga igast päevast (ööst?) midagi head otsides tuleb tunnistada, et varese nokajälgi tuleks jälitama hakata.

Fotokaga.

roosa hommik

Küll "läbi prillide", kuid ikkagi roosa, päikesest!

Vaatan aknast paistvat roosat pilve vaheldumisi laual helendava monitoriga ja ei suuda kummagi kasuks otsustada. 

Pildistada pilve või kirjutada... 

Tühi arvutiekraan tuletab mulle meelde, et üks asi tuleks ära õiendada.
Et jah, selgitama peaks...

Roosa pilv muutub halliks, siis sinakaks, siis valgeks... 

Tegelikult ei ole see päris pilv. 

Tegelikut pahvib teda välja võimas keskküttekorsten. 

Ta teeb seda rahutult ja närviliselt nagu üks kiirustav suitsumees.

Päikesest värviline suitsupilv liigub tuules vasakule, paremale, üles... Minu akna suunas...

Kust tuul, sealt meel...? "Kust tuul, sealt meel." 

Selle vanasõnaga võib päris täpselt minu viimase aja mõtteid ja plaane iseloomustada.

Mina, see "tuulemeelne", olen nüüd harjutanud end mõttega, et tööd ei tohi koju kaasa võtta.

Või täpsemalt: tahan oma töövälisesse ellu toredat vaheldust leida.

Sellepärast olengi vormistanud endale mõneks ajaks blogi-puhkuse vastutava toimetaja ametikohalt. 

Olgu siis naljaviluks sanatooriumiks nimetatud.

"Sanatoorium... See on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve  mees ja tahan seda kõike saada!"
Mees minus ei ole endast veel märku andnud, aga see filmiklassikast kuuldud kuldlause on ju ahvatlev!
Puhkus koos muusikaga? Söögimõnudega?
Baari ja naised jätaks esialgu välja?
Ei, naised jääksid!!! Kellega siis kleidimoest või näokreemidest rääkida?
Või elust ja inimestest?
Veelgi ahvatlevam tundub mulle seda kuidagi pildi või emotsiooni kujul jäädvustada. Näiteks sellesse blogisse... 
Kas tulen toime?
Väga võimalik, et hakkan "minu-oma-olemise-sanatooriumis" 

tohutult igatsema "omaolemise" kindlat ja armast seltskonda.

Kui nii, on see imetore!!!

Mul tarvitseb teha hiirega vaid paar klõpsukest ja nendeni pääsemine on korraldatud!

Neile, kes minu puhkusetoimetusi jälgida soovivad - jõudu!

Teistele... näeme, kui kohtume!

(fotod: Ivar ja Reet)