roosa hommik

Küll "läbi prillide", kuid ikkagi roosa, päikesest!

Vaatan aknast paistvat roosat pilve vaheldumisi laual helendava monitoriga ja ei suuda kummagi kasuks otsustada. 

Pildistada pilve või kirjutada... 

Tühi arvutiekraan tuletab mulle meelde, et üks asi tuleks ära õiendada.
Et jah, selgitama peaks...

Roosa pilv muutub halliks, siis sinakaks, siis valgeks... 

Tegelikult ei ole see päris pilv. 

Tegelikut pahvib teda välja võimas keskküttekorsten. 

Ta teeb seda rahutult ja närviliselt nagu üks kiirustav suitsumees.

Päikesest värviline suitsupilv liigub tuules vasakule, paremale, üles... Minu akna suunas...

Kust tuul, sealt meel...? "Kust tuul, sealt meel." 

Selle vanasõnaga võib päris täpselt minu viimase aja mõtteid ja plaane iseloomustada.

Mina, see "tuulemeelne", olen nüüd harjutanud end mõttega, et tööd ei tohi koju kaasa võtta.

Või täpsemalt: tahan oma töövälisesse ellu toredat vaheldust leida.

Sellepärast olengi vormistanud endale mõneks ajaks blogi-puhkuse vastutava toimetaja ametikohalt. 

Olgu siis naljaviluks sanatooriumiks nimetatud.

"Sanatoorium... See on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve  mees ja tahan seda kõike saada!"
Mees minus ei ole endast veel märku andnud, aga see filmiklassikast kuuldud kuldlause on ju ahvatlev!
Puhkus koos muusikaga? Söögimõnudega?
Baari ja naised jätaks esialgu välja?
Ei, naised jääksid!!! Kellega siis kleidimoest või näokreemidest rääkida?
Või elust ja inimestest?
Veelgi ahvatlevam tundub mulle seda kuidagi pildi või emotsiooni kujul jäädvustada. Näiteks sellesse blogisse... 
Kas tulen toime?
Väga võimalik, et hakkan "minu-oma-olemise-sanatooriumis" 

tohutult igatsema "omaolemise" kindlat ja armast seltskonda.

Kui nii, on see imetore!!!

Mul tarvitseb teha hiirega vaid paar klõpsukest ja nendeni pääsemine on korraldatud!

Neile, kes minu puhkusetoimetusi jälgida soovivad - jõudu!

Teistele... näeme, kui kohtume!

(fotod: Ivar ja Reet)