oksarännak vol.1

alanud hooaeg

Fotod: Ivar ja Reet

"lase vabaks..."

hullumeelsus

Eile õhtul vaatasin rahvusringhäälingu kanalilt saadet Kaljo Kiisa filmi "Hullumeelsus" saamisloost. 
 Need saated on pühendatud eesti filmi sajandale aastapäevale. Olen püüdnud neid ikka vaadata. Huvist, et äkki saan kuulda midagi, mida filmide kohta veel räägitud pole. 
(Loogiline. Mis neist muidu vahtida?) 
Eilne, mille kõrva taha panin või südamesse võtsin, oli filmikaader, kus hullumaja rasked ja kõrged väravad avatakse ja  säravvalge helendusega avaneb sissetulijale vaade valgele, lossitornikestega muinasjutulisele hullumajale.
 Hullumaja õuel toimetavad valgetes riietes haiged, kes meenutavad ingleid. 
Kõik on süütu ja puhas, kaitstud. 
Mulle meeldis, et ma olin paljunähtud filmi niiviisi märkama ja mõtlema  juhatatud.
Kergemalt, helgemalt.
 
Täna hommikul aknast välja vaadates tundsin tuttavat masendust. Ikka hall, porine, määrdunud. 
Miks kõik see, mis ühe sündimisega kaasas käib, on nii valulik, vaevane ja räpane.
Otsustasin, et ma ei põe kevade sünniraskuste tõttu. 
Nii lihtsalt on! 
Võtsin oma koera ühes, et kulgeda tavapäraseid kohustuslikke radu, mis muuseas mööduvad kohalikust hullumajast. 
Ma armastan seda paika! 
Hullult! 
Ma lausa sõltun sellest rohelise aiaga piiratud alast. 
Ma ei kujutaks elu Tallinnas ette selle paigata.
Väravast sisenedes nägin filmiliku helenduse asemel tuttavat õue.
Ei midagi imeliselt uut silmale. 
Veel mitte...
Samas kuulsin kahtlaselt arusaamatut pea kohal. 
Kas tõesti...? 
Värava kõrval suure lehise otsas, istus parv kuldnokki.
Hullumeelselt kõlava sidinaga. 
Hullult julge kuulutamisega:"Oleme tagasi!!!"
Hullumaja aia helgus ja valgus oligi olemas. 
Päriselt. 

      

punane vaas

Meie kodus saabub punase vaasi aeg märtsis. 
Siis, kui tulbid on oma varred kõrgemates vaasides peenikesteks ja haprateks kasvatanud. 
Punane vaas ei igatse pikki ja sihvakaid, vaid lepib erinevat sorti ja värvi kireva seltskonnaga, kes temas kokku saab.
Ta teab, mis talle sobib.
Just seetõttu lepib ta lühikeste, madalate vartega.
Lepib pleekinud ja kuivanud leheotstega.
 Lepib vananemise ilu ja viimase õie imetlusega. 
Loodan, et ta on  õnnelik. 
Nagu noil hetkil minagi.   

John the Baptist

 Tahtsin Siinmaad näha, Soolalaos. 
Vaim oli valmis, et meeldib. Meeldiski. Väga! 
Skeptilisena läksin "kaubale - peale - näitusele", mis oli pööningul ja keldris. 
Sain üllatuse ja elamuse osaliseks. Meeldis väga, väga!!! 
Nüüd tahan enamat! 
Venemaa viisat.
Kes tuleb kampa?

köök või baar

lähme, streigime...

kodurand