pühendusega Katile, vol.1

por-por-porgandid

Kui sa oled,
 majanduslikest ja loogikagaga põhjendatavatest vastuväidetest sõltumata,
 otsustanud oma koduaias kasvatada "kapsaid, kaale, mineraale..." 
ja kui lihtsast rõõmust seemnete muldapanekust kuni viljade küpsemiseni 
jääb sul oma kätetöö imetlemisest üle veel ka rohkelt puu- ja aedvilja, 
mida sa vaatamata oma patoloogilisele hoidistamismaaniale ära kasutada ei suuda, 
on sulle siin üks imelihtne sügavkülmutamise retsept. 
Võta kilo jagu porgandeid, hangi ka ingver ja apelsin. 
Keeda tükeldatud porgandid 2-3spl.värskelt riivitud ingveriga maitsestatud vees  parasjegu pehmeks. 
Nõruta porgandid keeduveest välja, aga ära keeduvett minema viska!
 Püreesta porgandid ja maitsesta segu apelsinimahla ja riivitud apelsini koorega.
 Kui porgandipüree tundub vähemahlane, lisa vajadusel veidike keeduleent.
 Nüüd jahuta saadud puder ja paki portsionite kaupa sügavkülma.
 Peamine tuleb nüüd!
 Ülessulatatuna saab seda kasutada supipõhjaks või jahedaks joogiks, millele lisatakse kookospiima, apelsinimahla, jääkuubikuid ning maitsestatakse sutsukese tšillipipra ja värske tüümianiga.
{Külmutasin korraga kaks kilo ja kakssada grammi.
Suppi tegin, jook on katsetamata.
 (Lihtne on küll... et hiljem saab vähema mäkerdamisega :))} 

lumevalgusetõbine

Tegelikult pidin täna tegema neid asju, mis juba ammu tegemist ootasid.  Homme tulnuks mõned tegemata töödest lihtsalt raiskuläinuteks lugeda. 
Näituseks ootasid sissetegemist viimased ebaküdooniad, mõned lume alt päästetud lattoad ja Maimu antud pool kõrvitsat. Arusaamatu pikkusega halud puukuuris vajasid parajaks saagimist, et need sobiksid ahju või pliidi kütmiseks. Talveks topeltaken kööki... 
 Kas oli süüdi uus kellaaeg või veel midagi, aga selle asemel, et tööga peale hakata, jooksin ma pea laiali mööda aeda ja imetlesin Sügise ja Talve omavahelist flirtimist.
 Klõpsisin külmetavate kätega pilt pildi järel nagu lumevalgusetõbine. 
 Õnneks oli üks pereliige kohusetundlik ning suunas lohaka ja laisa "minu" sujuvalt endale appi. Lõunaks saimegi puud saetud, lõhutud, kuuri laotud.  
Ja midagi veel...
 Üks unistus sai täidetud... 
 Mina, see "viiskümmend ja +",  sain oma elu esimese linnusöögimaja!!!
 Pisikese ja punase katusega. 
Sellel talvel seisan liikumatuna köögis ja pean hinge kinni.
 Sest siis peaks ju ometigi keegi linnutädile akna taha lendama. 
 Ah jaa... ! Sööki ei tohi unustada!
Lindudele...  ja perele. 
Sellega võib keeruliseks minna, kui kogu aeg köögis liikumatuna seista...

saladuslik Kõltsi?

Oleme seal suveti ujumas käinud, eemal tihedast asustusest.
 Mõni üksik kalamees, üliharva mõned ujujad. 
Privaatne, teraapiline. 
Eelmisel aastal sõitsime sinna ka sügisel.  
Jalutasime ujumispaigast natu-natukene eemale põõsastiku vahele...
 ja avastasime täiesti uue maailma! 
Künkad, kõrge jõekallas, väikene tammikene, pohla- ja seenemets...
 Tänavune sügis pakkus veelgi enamat.

Keset metsa künkal lagunenud ja müstiline ehitus !!!??? 
Mittemingisugust silti või viita...
 Oleme oma leiu kohta infot küsinud kohalikelt.
 Meile vaadatakse arusaamatuses otsa: "Millest Te räägite...? Mis vana kabel...?"
Pole nähtud, pole kuuldud.
 Põnevus säilib.

Fotod: Reet ja Ivar

nädalalõpp pealinnas

... ehk kolm ühes!
Üks arstitädi, üks sünnipäev, üks ooper.

"päike paistis ja aed oli...

 ...naine oodake oodake veidi
 las ma rohitsen kõigepealt teed
teie niikaua triikige kleidid
 välja valige prossid ja keed

 naine oodake oodake ainult
 puud las ravitsen lilledki seon
 laotan laiali aasad ja vainud
 sääl siis teemegi teiega peo..."

 V. Koržets "Aed"

tore pühapäev

Tegelikult ei armasta ma üllatusi.
 Ma justkui kaotan kontrolli olukorra ja iseenda üle. Muutun haavatavaks.
 Eilne päev oli täiuslikult organiseeritud üllatus.
 Minule! 
Täna vaatan suure rõõmu ja õrnusega aknast paistvaid istutamisootuses sirelilapsekesi,
 kes jäävad mulle meenutama
 eilset, üleeilset, möödunud kuid...  
Kolme viimast aastat...
 Hetki ja inimesi...  
Väikeseid ja suuri...

puupliidihoidis

Täna tegin ma midagi sellist, millest olin ammu mõtelnud, aga mitte kunagi teinud!
 Nimelt hoidistasin selle suve viimased oad puudega köetaval pliidil!
 Esmakordselt! 
Olen sellest täitsa vaimustuses...
 Protsess kulges väga loogiliselt ja mõistlikult ning tundus ainuõige.
 Ärkad hommikul, jood rituaalse kohvi, keedad kähku endale ja koerale elektripliidil pudru valmis.
 Ja siis tood puud. 
Ja siis tood õuest vee. 
Vett tuleb tuua kaks korda, sest vett kulub pliidil olevatesse anumatesse palju.
 Kui tuli on alla tehtud on kõik ülejäänu lihtsalt mäng. 
Üheagselt podisevadvad  potis ja pannil juurikad,
veekannus keeb vesi, millega purke steriliseerida, väikeses potis keevad purgikaaned. 
Ja ruumi pliidil jääb ülegi!
 Pliidiservale saab paigutada puhtad purgid, mis hoidise ootel kuumenevad, kusagile mahub veel üks pott, milles soojeneb see vesi, mida igaks juhuks võib vaja minna.
 Kell üks päeval on sul kuus purki salatit valmis!
 Nõud on pestud ja tuba soe. 
Võtad oma koera ja lähed jalutama, näpistades sellest poolvihmasest päevast ilusamaid hetki... Veel jõuab kõike...
 Päev on  ees...
(Homme saab meie pliit uue praeahju.)

   

projekt "taastame küttekolded!"

Üllatuslikult olime tänaseks õde Marikaga plaaninud üht ja sama:
 hakata tublideks, korralikeks, puhasteks...
 ( Muidu ma ei teaks, aga vaatasin sissekannet tema enda blogis :))
 Õhtuks olin
 tahma ja savi eemaldamiseks põrandatelt neli ämbritäit vett ära kulutanud,
tõmbe kontrollimiseks uues lõõris väikese lõkke ahju teinud,
 pottsepa kõhu täis söötnud,
 koera jalutanud,
tugitoolid vanale kohale  lohistanud,
 mehe, tütarde ja sõbrannaga telefonitsi suhelnud,
hoidisepoti pliidile (elektri) pannud...
 ...ning jõudnud tõdemuseni,
 et tänase päeva VÄGA TUBLI on hoopis minu vanem tütar,
 kes ARK-i sõidueksamil ei põrunud!!! ja selle  rõõmsa uudisega kogu suguvõsa elevile ajas...
 Niisugune päev siis...
 Pliit ootab oma järjekorda reedel!  

Fotod: Reet ja Ivar