salapärasele Matule

Minu majanaaber on Prügimäe Kuninganna! 
Tänapäeval kutsutakse tema tööpaika muidugi jäätmejaamaks, aga uus nimi ei vähenda naabrinaise väärikat positsiooni minu silmis. 
Siin linnakeses koera jalutades, läheb meie tee jäätmejaamast mööda. 
Oleme Bertaga alati elevil, sest sealt läbi astudes võib sattuda uskumatutele leidudele.
 Meie arvates...? 
Tihti on  hea naabrinaine meie jaoks ka mõne asja  kõrvale pannud, kuid oma silm on kuningas
 (ning nina ka!!!) 
ja ikka tuleb endal veel väike tiir konteinerite vahel teha.
Tänane postitus on põhjustatud ühest leitud raamatust ja ühest aastaarvust selles.
 Raamat on "käsitööpiibel".
 See on suureformaadiline ja õpetlik. Lihtsalt ning selgelt on kirjas (leedu keeles) ja pildis kõik vajalik, et huviline saaks olla osav varraste, heegelnõela, õmblusnõelaga.
 Raamat on välja antud Kaunases, aastal 1958. 
 See aastaarv puudutab mind.
 See oli aeg, kui minu vanemate-ealised olid juba "tegijad". 
Neil oli töö, suhted, kodu. Võib olla, et lapsed. 
Tänavusel suvel olen  jäätmejaama paberikonteinerist leidnud just selle aastaringi  kalendreid, päevikuid, koolivihikuid, õpikuid, muinasjuturaamatuid ja isegi fotoalbumeid. 
Nüüd on nad prügikastis. Kahtlustan, et toojateks ei ole nemad ise. 
Mida teha võõraste mälestustega?