hommikust!

    Ärkasin linnulaulu ja päikesepaistega.
Vara. 

Mõte, et lõunast jälle linna, ei lasknud uuesti uinuda. 

Mõttele lisandus veel üks, et kui nädala pärast tagasi tulen, on naat ja nõges äkki juba vanad ja ma ei olegi neid veel sel hooajal kasutanud. 

Eriti nõgest. 

Nõgesepesto mõlkus mul meeles.

Ronisin voodist välja ja pärast vaikset hommikukohvi jätsin nohiseva perekonna maha. 

Koer liputas õnnelikult saba.
Tark loom aimas sõnadetagi, et on minek.

Päike oli kell 7.30 peitu pugenud ja ilmast ei osanud midagi head arvata...
Linnulaul oli!
Käokukkumise kordi ei hakanudki üles lugema.
Nii palju aastaid ei jaksaks ma nii-kui-nii ära kanda...
Sel hetkel oli kõike parasjagu.